Elu Kalamajas: prügi mahapanek keelatud.

Seekordne PÖFF läks nagu ikka, oli tõelisi pärle ja parajaid ämbreid nagu näiteks "Aleksandra". Kirjeldus polnud üldsegi mitte halb aga reaalselt koosnes film sellest, kuidas üks ebasümpaatne virisejast vanamuttringi aeles ja iga sammu juures oigas, kui halb tal on olla ning kuidas üldse kõik valutab. See võis tõesti nii olla aga no kurat võtaks, sellest ei pea filmi tegema! Ilmselt oli filmi point midagi sarnast nagu ühe varasemal kogemusel "Tuul kannab meid", kah mõneaasta tagune PÖFFifilm. Ehk siis näidata õhkkonda üsna minimaalse pointiga aga kui Iraani linateos oli huviga vaadatav siiski siis venelaste poolteisttund jättis halva maitse suhu. Õigemini venis nagu tatt ning kakavärvi pruun tonaalsus ei aidanud ka suurt kaasa filmi nautimisele.

Vaadates plusspoolele, siis "Uus inimene" saaks mu käes kümnepalliskaalal kõhklemata kaksteist punkti! Hea kui suudetakse ühendada mitme eri žanri head jooned, antud juhul oli siis luubi all (kommunistliku) Rootsi teise ilmasõjajärgne aeg, mil taheti uut ja puhtamat rassi luua, mis muuhulgas seisnes ühiskonna "heidikute"(enamuses paljulapseliste perede vanemad lapsed) vanemate käest äravõtmisel ning sõjaväelise korraga (tütarlaste)pansionaatidesse kokkuajamises. Kus siis neid kasvatati muust maailmast isoleerituna ning steriliseeriti varem või hiljem, et nad "halbu" geene edasi ei levitaks. Filmi näidati läbi ühe kasvataja ja kasvandiku silme läbi ning üks küsimus, mis tõstatati, kõlas nii: kas on võimalik, et inimene, kes teeb kurja, usub ise, et teeb head?(päris filmi kommenteerinud riti klaviatuurist).

Skandinaavia filmide pildikeel on äärmisel mõjus ning kui seda kasutata kurva ja tumeda teema edasiandmisel siis on tulemus väga mõrkjas ning kerge siit-sealt läbikumav huumor garneerib kogu kupatust väga mõnusalt. Lõpp õnneks oli siiski pigem positiivse alatooniga niiet kinost lahkudes ei jäänud midagi vaevama. Samas ma olen kindel, et selle filmi jooksul sai nii mõnigi saalisviibija silma märjaks.

Seansil oli ka kohal peaosatäitjat mänginud Julia Högberg, kes rääkis muuhulgas, et kui '95 aastal see teema Rootsi uuriva ajakirjanduse pool päevavalgele toodi(enne seda oli teema maha vaikitud kuna tegemist on Rootsi ajaloo ühe suurima häbiplekiga) siis tõttas valitsus kohe represseeritutele sümboolset hüvitist pakkuma. Väga vähesed ilmusid päevavalgele sest kes ikka tahab enda minevikus sobrada ja luukeresid kapist välja tarida.

Categories & Tags

Category:

Tags: none

EXIF

Focal Length: 100 mm
Exposure: 1/125 sec
Aperture: f/7.1
ISO: 800
Camera Model: PENTAX K100D

Marko Kivimäe fotoblog